Ajalugu

Sajandite pikkune ajalugu

Õhukese teraslehe ehk teraspleki kasutamine katuse-kattena on pika traditsiooniga. Raudplekki kasutati piiratud koguses juba 16. ja 17. sajandil esinduslike hoonete (kirikud, lossid ja härrastemajad) katmisel.

 

Valtsimismeetodi areng tõrjus 19. sajandil sepistatud plekkplaadi välja. Soodsama hinnaga valtsplekk-katus muutus paljudele kättesaadavamaks. Selle eelisteks olid materjali kergus, väga hea vormitavus, külmakindlus ning tiheda katusekatte moodustamise võimalus. Linlased armastasid seda materjali ka tulekindluse pärast.

 

Kaitsmata teraspleki puhul teeb korrosioon aga oma töö, mistõttu hakati teraskatuseid tõrvama. Möödunud sajandi esimesel poolel võeti kasutusele terasplekki kaitsev tsingi-kiht. Ka tsink korrodeerub, ent terasplekist kümneid või isegi mitmekümneid kordi aeglasemalt. Mida paksem tsingikiht, seda pikaealisem teraskatus. Kahjuks ka seda kallim. Seepärast said tsingitud terasplekist katust endale lubada vähesed.

Ajapikku arenes ka värvimistehnoloogia ja tsingitud terasplekist katuseid hakati üle värvima. See tagas katusele soovitud tooni ning kaitses ühtlasi tsingikihti korrosiooni eest. Terasplekk oli seega kahekordselt kaitstud.

 

Sajandi jooksul said paika praeguste teraskatuste põhitõed. Nüüd koosneb teraskatus kolmest kihist:

 

   - terasplekk tagab soovitud pinnakuju ja katte tiheduse;

   - tsingikiht kaitseb terasplekki korrosiooni eest;

   - värvikiht kaitseb korrosiooni eest ja tagab soovitud

      pinnatooni.

Algusse

Uued teraskatused

Täna vormitakse kvaliteetsed teraskatused 0,45‒0,7 mm paksusest terasplekist. Paksem plekk, 0,6‒0,7 mm, sobib valtsplekk-katuste materjaliks. Viimast iseloomustavad suured siledad plekipinnad ning paksem materjal aitab vältida pleki lainetamist ja lokkimist.

 

Profileeritud teraskatuste korral on parem õhem teras-plekk, sest pleki pind on jäigem ja lokkimisohtu pole. Pikivagudega profiilpleki (näiteks trapets- või lainelise ristlõikega) materjalipaksuseks sobib 0,5‒0,6 mm.

 

Värvikiht kantakse teraspleki pinnale juba tehases, enne kui sellest üldse katusekatet vormima hakatakse. Värv kaitseb terasplekki nii tõhusalt, et tsingikiht on nüüd oluliselt õhem kui möödunud sajandi esimesel poolel (tavaliselt 20 või 25 mikromeetrit). Tavapärane valtsimine ja profileerimine korraliku värvkattega terasplekki ei kahjusta.

 

Tänastel teraskatustel kasutatakse mitmeid erinevaid värvkatteid (ehk polümeerseid pinnakatteid). Need erinevad keemilise koostise poolest, millest omakorda sõltub materjali kestvus.

 

Tippkvaliteetsed ja kõige pikemaealised on Purali või PVDF-iga kaetud teraskatused, mattpolüestriga kaetud teraskatused kuuluvad keskmike hulka ning polüestrit iseloomustab piisav kvaliteet.

 

Värvkatet uuendatakse teatud aja tagant, et kindlustada teraskatuse vastupidavus. Purali või PVDF-iga kaetud teraskatuse võiks üle värvida, kui paigaldusest on möödunud 25‒35 aastat, polüestri või mattpolüestri võiks üle värvida kui paigaldusest on möödunud 10‒20 aastat.

 

Algusse